Kaitseväe ajaloost

Kaitseväe aluseks said Vene sõjaväes moodustatud eesti rahvusväeosad. Vene Ajutise Valitsuse loal asuti 1. Eesti polku formeerima aprillis 1917. Aasta lõpuks moodustatud neli jalaväepolku, ratsapolk, suurtükiväebrigaad ja tagavarapataljon oli koondatud 1. Eesti diviisi. Iseseisvusmanifestis 24. veebruaril 1918 lubati Eesti sõjaväge vähendada sisemise korra alalhoidmiseks vajaliku määrani. Eesti diviis kujundati Eesti sõjaväeks. Sõjaministriks ja Eesti sõjaväe juhatajaks määrati Andres Larka. Pärast Eesti okupeerimist 20. märtsil 1918 andsid Saksa okupatsioonivõimud käsu likvideerida Eesti väeosad. Seejärel asus Johan Pitka looma omakaitse organisatsiooni, mis sai nimeks Bürgerwehr – Omakaitse. Kui 11. novembril 1918. aastal läks võim üle Eesti Ajutisele Valitsusele, moodustati Tallinnas riigi kaitseks Eesti Kaitse Liit (Kaitseliit). 16. novembril otsustas Ajutine Valitsus kokku kutsuda Eesti rahvaväe, mille ülesanne oli kaitsta riiklikku iseseisvust ja hoida avalikku korda. 21–35-aastastest vabatahtlikest komplekteeritava rahvaväe suuruseks määrati 25 000 meest. Rahuajaks kavandatud sõjaväe organisatsioonis nähti ette üks diviis, milles on kuus jalaväepolku, suurtükiväepolk, ratsaväepolk ja inseneriväepataljon.

Kaitsevägi Vabadussõjas

Vabadussõja käigus kujunes Eesti kaitseväe sõjaaegne koosseis. Põhiliselt sundmobilisatsiooniga formeeritud polkude kõrvale loodi suurelt osalt vabatahtlikest koosnevad löögiväeosad: Scouts-pataljon, Kalevlaste Maleva, Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon ja soomusrongid. Kaitseliitlastest ja vabatahtlikest moodustati kaitsepataljonid. 1919. aasta maiks oli olemas üheksa jalaväepolku, peale selle üksikud pataljonid (sh Peipsi rannakaitsepataljon), kaitsepataljonid ning kooliõpilaste roodud. Ratsaväes oli kaks ratsapolku ja üksik eskadron. Suurtükiväes oli kolm suurtükiväepolku, kaks kindluse raskedivisjoni ja viis iseseisvat patareid, kokku kuulus neisse 102 suurtükki.
Soomusrongide divisjonis oli viis (hiljem kuus) laiarööpmelist ja neli kitsarööpmelist soomusrongi, tagavarapataljon, soomusautode kolonn (viis, sõja lõpuks üheksa soomusautot) ning jalaväeüksused. Augustis 1919 nimetati soomusrongide divisjon diviisiks, detsembris reorganiseeriti selle jalaväeosad polkudeks. Enamik jalaväeüksusi komplekteeriti territoriaalsel alusel, teiste väeliikide üksused aga kogu Eestist pärit meestega. 25. maiks oli Eesti sõjaväes 70 000 sõjaväelast. Relvastust ja laskemoona saadi Soomest ja Suurbritanniast, endistest Vene ladudest ja sakslastelt ülevõetuna ning sõjasaagina. Inseneriväe koosseisus loodi novembris 1918 lendurite poolrood, detsembris lennurood ning märtsis 1919 lennuväe salk. Lennuväes oli 1919. a lõpul 40 lennukit. Merejõudude loomisel ning sõjas rakendamisel oli eestvedajaks 21. detsembril 1918 sõjalaevade ülemjuhatajaks määratud kapten Johan Pitka. Juunis 1919 oli Läänemerel kaks miiniristlejat, kaks suurtükilaeva, vahilaev, kaks traalerit, kolm dessant- ja veolaeva ning abilaevad. 31. jaanuaril 1919 loodud Peipsi laevastiku divisjonis oli neli suurtükilaeva. Mai lõpuni tegutses meredessantpataljon. Merejõudude juhatajale allutati 13. mail 1919 ka rannakaitsepatareid. 2. detsembril 1919 moodustati Läänemere laevastiku divisjon. Ohvitseride ettevalmistamiseks alustas 3. aprillil 1919 tegevust sõjakool, mille sõjaaegne I lend tegi läbi vaid
4-kuulised lipnike kursused.

Eesti sõjavägi 1920–1940

Riigikaitse põhimõtted ja eesmärgid. Eesti kaitsejõude valmistati ette kaitsesõja pidamiseks eelkõige NSV Liidu, 1930. aastate lõpus ka Saksamaa vastu. Ootamatu sissetungi ohu tõttu vajati idapiiril kiiresti toimivat mobilisatsioonikatet. Oluliseks peeti maismaa- ja mereühendusteede alalhoidmist, et saada abi sõbralikelt riikidelt. Poliitiline kaitsekoostööleping oli olemas Lätiga (liiduleping 1923) ja 1930. aastail tehti salajast merekaitsekoostööd Soomega. 26. veebruaril 1920, mil sõjaväes oli 74 800 meest, alustati demobilisatsiooni. Jaanuaris 1921 kinnitatud koosseisu järgi jäeti teenima 18 800 meest. Juhtimine. Esimese põhiseaduse kohaselt oli relvajõudude kõrgemaks juhiks valitsus. Sisuliselt juhtis sõjaväge sõjaminister, kes võis olla tsiviilisik. Ministri abi määrati kõrgemate sõjaväelaste hulgast. Märtsis 1920 kaotati ülemjuhataja ametikoht ja tema staap. Kindralleitnandiks ülendatud Johan Laidoner ja staabiülem Jaan Soots arvati erru. Ülemjuhataja staabi asemel hakkas tööle Sõjavägede Staap, mille koosseisu kuulusid kindralstaabi valitsus ja korraldusvalitsus. Sõjaväe organisatsioon. 1920. aasta teisel poolel ja 1921. aasta algul vähendati Vabadussõja-aegsete rindeüksuste koosseisu: jalaväepolkudest kujundati kuude polku ühendatud 12 pataljoni, suurtükiväepolkudest divisjonid, ratsaväeüksustest üks ratsapolk. Soomusrongide diviisist arvati välja jalaväepolgud ja see muudeti soomusbrigaadiks.
1921–23 sõjaministriks olnud kindralmajor Jaan Soots seadis korda Eesti rahuaegse sõjaväekorralduse. Väeosad paigutati ümber algsetesse formeerimispiirkondadesse. Kuue jalaväepolgu kõrvale loodi kolm üksikpataljoni. Suurtükiväedivisjonidest moodustati kolm suurtükiväepolku. 1922 suurendati idapiiril paiknenud 1. ja 7. jalaväepolku. Taaselustati merejõud ja tugevdati merekindlusi. 1923 jagati soomusrongide brigaad kaheks soomusrongirügemendiks ning moodustati eraldi auto-tankidivisjon. Samal aastal mindi maaväes üle 1,5-aastasele sundteenistusele. 3. novembril 1922 muudeti vanemohvitseride auastmed euroopalikeks ja 24. novembril nimetati ka väeosad ümber: roodud kompaniideks ja polgud rügementideks. Sõjavägi täitis 1920. aastate algul (piirikütipataljonide ja tavaväeosadega) ka piirivalve ülesandeid. 1922. a 30. mai seadusega siseministrile allutatud elukutseline piirivalve võttis sõjaväelt piiri kaitsmise kohustused lõplikult üle 20. mail 1923. 1924 suurendati jalaväes rügementide arvu seitsmeni. Suurtükiväerügemendid asendati väiksemate suurtükiväegruppidega. Inseneriväes loodi pioneeripataljon ja sidepataljon, lennuväes I lennuväerügement (Tallinnas). Tallinnas paiknenud sõjaväeringkonna staabist loodi Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staap, millele allutati Tallinna garnisoni väeosad, sh lennuvägi.