Naiskodukaitse

1925. aastal, Kaitseliidu taasloomise aegu asusid Eesti naised, ajendatuna rahvuslikust tundest ja soovist panustada iseseisvalt riigikaitsesse, korraldama loteriisid, pidusid ja korjandusi Kaitseliidu aineliseks toetuseks. Üle kogu maa tekkisid spontaanselt naiskomiteed, mis tegutsesid ilma põhikirja ja kodukorrata. Hiljem hakkasid need täitma Kaitseliidu toitlustus- ja sanitaarülesandeid. Juulis 1927 kogunes Kaitseliidu ülema kutsel Tartusse 47 naiskomitee liiget. Otsustati moodustada Kaitseliidu juurde ülemaaline naisorganisatsioon, mille funktsioonid sarnaneksid soomlaste Lotta-Svärdi omadega. Vastloodud organisatsiooni nimetati Kodukaitseks. 3. ja 4. jaanuaril 1928 toimunud Kodukaitse esimesel kongressil võeti organisatsioonile nimeks Naiskodukaitse. Naiskodukaitsesse võis astuda iga vähemalt 17-aastane Eesti kodanik, kelle õigused olid kohtulikult piiramata, kelle käitumine oli laitmatu ja kellel oli kolme naiskodukaitsja kirjalik soovitus. Piirkonniti jagunes Naiskodukaitse ringkondadeks, mille esindajatest koosnev keskkogu valis igal aastal viieliikmelise keskjuhatuse. Personaalselt juhtis Naiskodukaitset esinaine, kelle määras ametisse Kaitseliidu ülem.