Kaitseliidu ajalugu

Kaitseväe juhataja aastatel 1996–2000 kindralleitnant Johannes Kert on öelnud: “Kaitseliit on riigikaitse kõige rahvalikum osa.” Nii kahtlemata ongi. Eesti Vabariigi algusaegadel eelkõige avaliku korra tagamiseks ja tagala kindlustamiseks loodud vabatahtlikust riigikaitseorganisatsioonist said alguse mitmed väeliigid, piirivalve, vanglate amet, rääkimata üksikutest väeosadest. Valdav osa Vabadussõja-aegseid ja hilisemaid Eesti ohvitsere kasvas välja Kaitseliidust. Eesti esimese omariikluse perioodil oli Kaitseliidul kandev roll elanikkonna isamaalise maailmavaate kujundamisel, sõjalises väljaõppes ja riigikaitsealases kasvatuses ning seltsi- ja sporditegevuses.

Kaitseliidu sünd

Raamatus “Kaitseliidu Tallinna malev” (Tallinn, 1934) on Kaitseliidu sünnipäevaks ühe versioonina välja pakutud 1. oktoobrit 1917 (vana kalendri järgi 18. septembrit 1917), mil Johan Pitka ja kaupmees Eduard Saarepera eestvedamisel loodi Tallinna Elanikude Omakaitse. Omakaitse moodustamise tingisid nii poliitilised kui praktilised vajadused. Suur-vene sovinism ja enamlaste internatsionalism ähvardasid lämmatada Eesti riikliku enesemääramise idee. Kerenski Ajutine Valitsus polnud suuteline riiki juhtima. Ka Eestis valitses kaos. I maailmasõja rinnetel läks Venemaal järjest halvemini. Vana kalendri järgi 21. augustil hõivasid sakslased Riia, ja see vallandas Eesti aladel paanika ning kutsus esile põgenikelaine. Meil paiknenud Vene sõjavägi tegeles üha enam röövimisega. Omakaitse osutus piisavalt elujõuliseks, et tegutseda enamlaste võimu ajal põranda all (näiteks lahing Tallinnas, elektrijaama ja Suur-Rannavärava piirkonnas 24. veebruaril 1918 ning tulemuslikud meetmed enamlaste evakuatsiooni tõkestamisel) ja Saksa okupatsiooni tingimustes, mil paralleelselt illegaalse tegevusega püüti kohaneda võimude püstitatud karmide kitsendustega. Saksa okupatsioon lõppes Eestis 11. novembril 1918 ja veel samal päeval moodustati noore riigi kaitseks kodanike relvastatud ühendus – Eesti Kaitse Liit. Sõjaministrile allutatud EKL-i ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder, juhatuse esimeheks Johan Pitka. Esialgu tegutseti ilma põhikirja ja seadusliku aluseta ning lähtuti vaid põhimõttest: toimida ausalt ja nii, kuidas isamaale parem. Sellega määrati korraldajad kõikidesse Eesti suurematesse keskustesse ja tähtsamatesse asutustesse. Tallinna linna Saksa-aegse omakaitse likvideerimisega pandi alus Kaitseliidu uute jaoskondade loomisele. Senine omakaitse organisatsioon sai eeskujuks ja suunda näitavaks kogu riigi Kaitseliidule. Kuigi ülemateks olid määratud ohvitserid nende auastmeid ei mainita. Siin oli tegemist ajastu ülidemokraatliku vaimuga – ei mingit tunnust, mis meenutaks vana reziimi. See, et Kaitseliidu ülemateks määrati ohvitserid, näitas, millised ülesanded seisid sellel organisatsioonil ees.

Kaitseliit Vabadussõjas

1918. aasta novembri lõpus alanud Vabadussõjas astus esimesena sissetungijaile vastu Kaitseliit. Vaenlase tõkestamine osutus vabatahtlikule organisatsioonile siiski ülejõu käivaks ja riigikaitseline funktsioon läks õige pea üle kaitseväele, mille arendamisele riik energiliselt asus. Kaitseliidu ülesandeks jäi sisekaitse organiseerimine ja elluviimine, mis eeldas organisatsiooni arvulist täiendamist – seda enam, et suur osa seniseid kaitseliitlasi viibis kas vabatahtlikena või rahvaväkke mobiliseerituna rindel. Alates jaanuarist 1919 muutus Kaitseliidus osalemine kohustuslikuks kõigile 18–60-aastastele meeskodanikele, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla. Erandit ei tehtud ka Eestis elavatele muulastele – sakslastele, lätlastele, venelastele ja teistele. Sõja lõpuks ületas Kaitseliit arvukuselt rahvaväe. Seisuga 1. veebruar 1920 kuulus Kaitseliitu 125 000 meest. Kaitseliidu kohustuste hulka kuulus enamasti kõik, mis seondus sõdiva riigi tagalaga. Karm aeg nõudis karme meetmeid. Mobilisatsioonide läbiviimine, süütegude juurdlemine ja karistuste langetamine, vilja ja toiduainete rekvireerimine, hangeldamise ja viinaajamise tõkestamine muutsid Kaitseliidu sageli ebapopulaarseks. Eriti tänamatuks osutus riigi mitmete funktsioonide – politsei, vanglaameti ja piirivalve – enda kanda võtmine.

Kaitseliit aastatel 1920–1940

Pärast Tartu rahu sõlmimist 2. veebruaril 1920 demobiliseeriti koos rahvaväega ka Kaitseliit, kusjuures viimane sai sisepoliitilise kemplemise objektiks. Tulemusena minetas Kaitseliit militaarse iseloomu ning lagunes suuresti, tegutsedes Vabadussõja-järgsel ajal peamiselt jahi- ja spordiseltsina ning avalike seltskonnaürituste korraldajana. Suhtumine Kaitseliitu muutus oluliselt pärast 1924. aasta 1. detsembri mässu. Organisatsiooni senini omaalgatuslik tegevus sai kindla riikliku toe. Kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johann Laidoner kehtestas vaid kaks nädalat pärast 1. detsembrit oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. 2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue statuudi, mis täiendas Laidoneri käskkirja ja määras kindlaks organisatsiooni juhtimise. Peale Kaitseliidu ülema (aastatel 1925–1940 oli selleks kindralmajor Johannes Roska–Orasmaa) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ning tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsustati kohapealsete üksuste juhtimist ja vahekorda kaitseväega. Kaitseliit jaotati 15 territoriaalseks malevaks, need omakorda malevkondadeks, mis võisid olla nii territoriaalsed kui eksterritoriaalsed, ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks. Kogu see töö tehti ära 1925. aastal, lisaks pandi alus läbimõeldud väljaõppesüsteemile. Vastavalt 1934. aastal kinnitatud kodukorrale pidi malevkonnas olema vähemalt 250 liiget. Väiksematele üksustele kehtestati järgmised kooslused:
 

  Üksus Minimaalne suurus  
       
  Kompanii 60 liiget ja 2 rühma  
  Rühm 26 liiget ja 3 jagu  
  Jagu  7 meest  

Kui teatud piirkonnas oli liiga vähe mehi kompanii moodustamiseks, loodi üksikrühm. Kui malevkonnas oli otsejuhtimiseks liiga palju kompaniisid, võis moodustada pataljone põhimõttel 1 pataljon = 2 kompaniid. Eriüksustes polnud meeste arv määrav. Näiteks oli Tallinna malevas malevkonna õigustes Üksik Soomusautorühm, kuhu kuulus 2 soomusautot ja umbes 20 meest. 1939. a lõpus koosnes Kaitseliit 15 malevast kokku 14 500 liikmega. Oli moodustatud mitu Kaitseliidu abiorganisatsiooni: Naiskodukaitse (1927), Noored Kotkad (1930) ja Kodutütred (1932).