Kotkas, lindude kuningas, on julguse,
vapruse ja vabadust armastava jõu kehastus. On teada kümneid
kotkaordeneid, millega autasustatakse isikliku vapruse ja sõjaliste
teenete eest. 15. juulil 1920 vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus
keelas kodanike autasustamise rahu tingimustes. Seega polnud riigil
pärast Vabadusristi väljaandmise lõpetamist 1925. aastal enam sõjalist
teenetemärki. Samas oli Eesti Vabariigi algusaastail teenistus
piirivalves, politseis ja Kaitseliidus raske ning kohati eluohtlik,
mistõttu tuli leida moodus riigikaitsetöö äramärkimiseks. Kaitseliidu
keskjuhatus arutas oma teenetemärgi asutamist esmakordselt 6. juunil
1925. Otsusteni jõuti 22. veebruaril 1926, millal Kaitseliidu keskkogu
tegi peastaabile ülesandeks sellekohane dokumentatsioon ette
valmistada. 1928. aasta algul kiitsid Kaitseliidu juhtorganid peastaabi
ettepanekud heaks. Vabariigi valitsus kinnitas Kaitseliidu Kotkaristi
teenetemärgi Eesti iseseisvuse kümnenda aastapäeva künnisel 17.
veebruaril 1928. Statuudi kohaselt otsustas Kotkaristi annetamise
Kaitseliit, täpsemalt Kotkaristi nõukogu, mis koosnes Kaitseliidu
ülemast, Kaitseliidu vanemtekogu presiidiumist ja ühest Kaitseliidu
keskjuhatuse esindajast. Tegelikult kujunes Kotkaristist Eesti riiklik
sõjaline orden.
Kotkaristi teenetemärgid jagunesid kaheks sõltuvalt sellest, kas
osutatud riigikaitselised teened olid otseselt sõjalislahingulise
iseloomuga või mitte. Sõjaliste teenete eest antud Kotkaristil olid
mõõgad. Rahu ajal võis mõõkadega Kotkaristi saada üksnes tegutsemise
eest relvastatud vaenlase vastu.
Kotkaristid jagati
viide klassi.
1936. aastast lisandus viiele põhiklassile
kolm ristiklassi: kuld-, hõbe- ja raudrist.
|